reede, 29. august 2014

Bill Bryson „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“

Tõlkinud Henn Käämbre.
Pegasus, 2011. 421 lk.

Meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu ürgajast tänapäevani.
Öelda „meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu“ on üsna suur üldistus, sest autori peatähelepanu on Suurbritannial ja USAl, aga kuna mingil ajahetkel jõudis vähemalt parim osa neist asjadest (leiutistest ja elumugavustest) ka eestlasteni, siis on see määratlus vähemalt osaliselt kohane.

Niisiis keskendub Bill Bryson nakatava uudishimu ja paraja huumoriga elule ja kõigele sellele, mis on eluks vajalik ning jätab kõrvale tavalise ajalookäsitluse sõdadest ja lahingutest. Ta võtab ette ringkäiku oma kodus Norfolki vanas pastorimajas, astudes kööki, söögituppa, keldrisse, kabinetti, aeda, trepikotta, magamistuppa, vannituppa, lastetuppa jne ning arutleb kuidas argiasjad on kujunenud. Sellel ringkäigul annab ta ülevaate nii ülikute kui ka teenijarahva, nii rikaste kui ka vaeste elutingimustest. Seejuures puistab ta lugeja üle hämmastava hulga faktidega arhitektuurist, hügieenist, aiakujundusest, söömis- ja riietumiskultuurist, haigustest ja epideemiatest, kaubandusest, laste kasvatamisest; leiduritest, meremeestest, arhitektidest ja nende elusaatusest jne jne.
Kõiges tavapärases, millega me harjunud oleme, peitub Brysoni jaoks ajalugu. Ülikute veidrusi, aga eelkõige olulisi leiutisi ja algatusi, mis muutsid pöördeliselt inimeste elutingimusi või kultuuri, leiab igast peatükist.
Rõõmsa kergusega jutustab autor, et leidurid said vaid haruharva väärilist tasu. Enamik kulutas oma vähese raha kohtuskäimistele, et oma patentide eest tasu sisse nõuda ning surid viimaks vaesuses. Üldse võiks raamatule läheneda ka kui ebaõigluse ajaloole, sest enne kui tublid kodumasinad meie elu mõnusaks tegid, saavutati mugavus ikka kellegi ebaõiglaselt tasustatud või üldse tasustamata töö arvelt. Kurnatud teenijarahvas ja tujukad ülikud - harimatus ja äärmine vaesus kõrvuti külluse ja luksusega. Peatükis nimega „aed“ sain näiteks teada, et mõisaparkide vaadete kujundamiseks lammutati ümbruskaudseid külasid. Kehtisid naljakad maksud, (mis maksumaksjatele ilmselt naljakad ei tundunud) nagu: aknamaks, tapeedimaks :), seebimaks, suhkrumaks, harimata maa maks, lisamaks jne. Viimaks 20. sajandi alguses aeti ka rikkad meeleheitele, sest kehtestati pärandimaks. See asjaolu pani ülikuid oma vara (maale, vaipu, ehteid jm) ameeriklastele müüma ja koguni nende rikaste tütardega paari heitma.

Mõned lõigud:
Arvatakse, et Maal kasvab 30 000 liiki söödavaid taimi. Nendest üksteist – mais, riis, nisu, kartul, maniokk, sorgo, hirss, uba, oder, rukis ja kaer – moodustavad 93% inimtoidusest. Neid kõiki kasvatasid meie eellased nooremal kiviajal. Sama kehtib loomakasvatuse kohta. Just neid koduloomi ei kasvatata tänapäeval mitte sellepärast, et nad meile nii väga meeldiks või nende liha oleks ülitoitev, vaid sellepärast, et nemad olid esimesed, kes kiviajal kodustati.
Seega oleme ise olulisel määral kiviaja inimesed. Me sööme siiani kiviaegset toitu. Võime oma road üle puistata loorberilehtede ja tilliga, kuid nende all on ikka kiviaegne toit. Ja kui haigestume, siis ikka kiviaegsetesse haigustesse (lk 43)
***
Catalhöyük (üheksa tuhat aastat vana asula) polnud mingis suhtes algeline. Ta oli omas ajas rabavalt arenenud ja keerukas. Seal leidus kangruid, korvipunujaid, puuseppi, tislereid, vooditegijaid, ammutegijaid ja paljusid muid käsitöölisi. Sealsed elanikud harrastasid kõrgetasemelist kunsti. Nad oskasid kududa mitmes stiilis kangast. Nad mõistsid koguni kududa vöödilist kangast, mis pole üldse lihtne töö. Tundub, et nad pidasid head väljanägemist tähtsaks. Näib omapärane, et vöödilisele kangale mõeldi enne kui ustele ja akendele. (lk 48)
***
1850-ndad.
Kuna enamik riidevärve polnud püsivad, tuli iga rõiva pesuvette lisada täpselt doseeritud aineid, et värvi säilitada või taastada: maarjast ja äädikat rohelistele riietele, söögisoodat lilladele, väävelhapet punastele. Igal kogenud pesunaisel oli terve kataloog retsepte eri sorti plekkide väljavõtmiseks. Linaseid riideid leotati tihti seisnud uriinis või siis linnusõnniku lahjas pleegitavas lahuses, aga et see haises (mõni ime), pidi pesu tublisti loputama, vahel mõnes taimeekstraktis, mis haisu kõrvaldas. (lk 104)
***
Kõik leppisid õhtuse hämarusega, sest nad polnud midagi muud kogenud. (lk 108)
...
Valgustust oli mitmesugust, tänapäeva normide järgi oli see kõik ebarahuldav. Kõige enam kasutati kõrkjaid, mis lõigati poolteise jala pikkusteks juppideks ja kaeti rasvaga, harilikult lambarasvaga. Jupp paigutati metallhoidjasse ja süüdati põlema. Säärane jupp põles harilikult 15-20 minutit, seepärast oli pikkadeks õhtuteks vaja tublisti kannatlikkust ja suurt kõrkjavaru. Kõrkjaid lõigati kord aastas kevadel, siis pidi hoolega arvestama, kui palju neid eeloleval kaheteistkümnel kuul kulub.
... Kõrkjaküünla leek oli ebapüsiv ja „küünal“ tilkus. Lisaks see haises, edasi põledes aina rohkem.
...
Rasvaküünlaid võis valmistada iga tapetud looma rasvast kodusel teel, seepärast olid need odavad ... (lk 111)

Kokkuvõttes: kaanest kaaneni kaasakiskuv ja huvitav.
Ja ka mind jäi saatma mõte, et kui kahju on, et sarnast raamatut meie – eestlaste argielust ei ole kirjutatud.

esmaspäev, 2. juuni 2014

Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“

   



LR 201(2/8-10)

Inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

Tagakaanelt: „... July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega.“

Mulle läks vist kõige enam korda novell nimega „Lihtsalt niisama olemas olla“ . Noored, nukrad, üksildased ja lootusetus olukorras tegelased, kelle unistus on: olemas olla – umbes nagu värv seina peal.
...
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)
***
Muidu ei pesnud me kunagi nõusid, välja arvatud siis, kui tuli suuremeelse enesehävituse tuju. (lk 51)
***
Naeratasin nii nagu siis, kui klient oma püksirihma lahti päästab, ja panin oma silmad naerma, nagu veedaksime parajasti mõnusalt aega. (lk 63)
***
Vaatasin aknast teiste autode poole, et näha teisi sõitjaid, kes on ka juhisse armunud, aga meie olime igatahes hästi maskeeritud, teesklesime igavust ja lootsime, et sõit ei lõpekski. (lk 64)

Ega teised novellid palju ei erinegi - ikka minavormis, aga kõrvalseisja emotsioonidega jutustatud ja pisut napakad. Lootusetud täitumatud unistused, äng, iha ja hullus.

William. Kes oli õieti William? Temast mõtlemine tundus nüüd rõve, peaaegu seadusevastane. Ja väsitav. Äkki tundsin, kuidas meie suhte hoidmine nõuab nii palju jõudu, et sellega võiks mägesid liigutada. (lk 25)
***
Mina ei ole kunagi midagi nii hoolikalt teinud. See ongi minu viga, ma torman läbi elu, nagu aetaks mind taga. Isegi siis, kui asja ainus mõte on seda aeglaselt teha, nagu näiteks rahustava tee joomine. Rahustavat teed juues neelan seda nii kiiresti, nagu oleksin võistlustel, kus tuleb aja peale ära juua tass rahustavat teed. (lk 27)
***
Mees trepil oli nii aeglane, et vahepeal unustasin hädaohu hoopis ära ja jäin uuesti magama, aga ärkaksin kohe, kui ta oma raskuse ühelt jalalt teisele viis. Pidin surema, aga see võttis terve igaviku. (lk 27)
***  
Unistasin uuest algusest, tahaksin vabaneda tundest, nagu lohistataks mind kaasa. Arvan, et tuleksin nüüd juba toime; on kolm peamist asja, mis mind koormaks muudavad:
Ma ei helista kunagi tagasi.
Ma teesklen tagasihoidlikkust.
Ma tunnen ennast selle pärast üleliia süüdi, ja nii muutub minu seltskond teistele ebamugavaks. (lk 28)
*** 
... juhendaja hääles oli innukat kindlust, mis muutis temasse uskumise vabastavaks ja loomulikuks. Milleks sõrme väänata, kui ta võiks olla lihtsalt käe otsas. (lk 43)
***
Naine surus mu kätt ja ma sammusin auto poole, soovides, et võiksin nii igaveseks sammuma jääda, teades täiesti kindlalt, kuhu ma lähen. Ma lähen autosse. (lk 78)
***
C. parajasti mediteerib, kui ma koju jõuan. Mulle see meeldib, sest siis on tal silmad kinni, ja mina saan olla natuke rohkem selline, nagu ma tegelikult olla tahaksin. (lk 107)