Tõlkinud Märt Väljataga
Alustan Audeni sõnadega: "Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan."
Tsitaadid Audeni kolmest esseest + mõned Audeni poolt valitud tsitaadid teistelt autoritelt, millega ta oma mõtteid on illustreerinud:
Lugemine
Raamat on peegel: kui ahv sinna vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata (Georg Christoph Lichtenberg)
***
Hästi loetakse ainult seda, mida loetakse mõne isikliku eesmärgiga. Selleks võib olla mingisuguse võimu omandamine. Selleks võib olla autori vihkamine. (Paul Valery)
***
Kirjaniku ja tema lugeja huvid ei ole kunagi samad ja kui need mõnikord langevadki kokku, siis vaid tänu õnnelikule juhusele. (lk 61)
***
Lugemine on tõlkimine, sest kahe inimese kogemused ei ole kunagi samad. (lk 61)
***
Kui häid kirjanduskriitikuid on headest luuletajatest ja romaanikirjanikest vähem, siis selle üheks põhjuseks on inimegoismi olemus. Luuletaja või romaanikirjanik peab õppima alandlikkust oma aine ees, milleks on elu üleüldiselt. Aga kriitiku aine, mille ees ta peab alandlikkust õppima, koosneb autoritest, see tähendab inimindiviididest, ja niisugust alandlikkust omandada on juba märksa raskem. Palju kergem on öelda: „Elu on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan“ kui öelda: „Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan.“ (lk 66)
***
Jumal teab, et autorid võivad olla küllaltki lollid, aga nad ei ole iga kord lausa nii lollid, nagu teatavat liiki kriitik näib arvavat. Pean silmas seda sorti kriitikut, kellele mõnda teost või kirjakohta maha tehes ei tule pähegi võimalus, et autor on täpselt ette näinud, mida kriitik võib öelda. (lk 66)
***
Mis on kriitiku funktsioon? Mis minusse puutub, siis võib kriitik osutada mulle ühe või rohkem järgmistest teenetest:
Ø tutvustada autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;
Ø veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;
Ø näidata eri ajastute ja kultuuride teoste vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea piisavalt ega hakka kunagi teadma;
Ø anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu arusaamist sellest;
Ø heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;
Ø heita valgust kunsti seostele elu, teaduse, majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)
***
Üks asi, mida kriitikult kohe sugugi ei oota, on see, et ta ütleks mulle, mida ma pean heaks kiitma või halvaks arvama. Mul pole midagi selle vastu, kui ta ütleb, millised teosed ja autorid talle meeldivad või ei meeldi; seda oleks õigupoolest väga kasulik teada, sest tema väljendatud eelistustest teostele, mida ka mina lugenud olen, võin ma teada saada, kui tõenäoliselt ma nõustun tema hinnangutega teosele, mida ma lugenud ei ole. Kuid ärgu ta söandagu mulle käsulaudu jagada. Vastutus selle eest, mida ma lugemiseks valin, jääb minule ja mitte keegi siin maa peal ei saa seda minult enda peale võtta. (lk 67)
***
Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)
Kirjutamine
Et selgelt näha, mis su nina ees seisab, ei lähe palju talenti tarvis, aga selleks, et teada, kuhupoole nina pöörata, läheb seda tarvis kõvasti. (lk 79)
***
Minu keel on kõikide hoor ja mina pean tegema temast neitsi. (Karl Kraus) Niihästi luule hiilgus kui häbi seisneb selles, et tema meedium ei ole ta eraomand; luuletaja ei saa oma sõnu ise leiutada ja ta sõnad ei ole looduse, vaid inimühiskonna sünnitised ja ühiskond kasutab neid tuhandel eesmärgil. (lk 80)
***
Iga kord, kui inimesed kõnelevad minuga ilmast, tunnen ma kindlalt, et nad peavad silmas midagi muud. (Oscar Wilde) Ainus kõneliik, mis läheneb sümbolistide luuleideaalile, on viisakas teelauavestlus, milles kuuldavale toodud banaalsuste tähendus sõltub peaaegu täielikult häälte modulatsioonist. (lk 83)
***
… Või mis hea ingel meelitas mu ühel pärastlõunal Blackwelli raamatupoodi ja valis köidete metsast välja W.P. Keri esseed? Ükski hiljem loetud kriitik ei oleks saanud anda mulle samasugust nägemust kirjanduslikust kõikide hingede ööst, milles nähakse kõikide aegade ja kõikide keelte surnud, elavaid ja sündimata kirjanikke ametis ühise, ülla ja tsiviliseeriva ülesande kallal.
Luuletaja ja linn
Mis võiks olla hirmuäratavam kaasaegsest kontorihoonest? Näib, nagu ütleks see tema seinte vahel rühmavatele valgekraelistele orjadele: „Inimkeha on märksa keerulisem kui tänapäeval töö rügamiseks tarvis; teil läheks paremini ja te saaksite õnnelikumaks, kui seda lihtsustataks.“
***
Erich Heller on Rilke kohta öelnud: „Euroopa suure luule traditsioonis ei ole emotsioonid tõlgendajateks – nad pigem reageerivad tõlgendatud maailmale; Rilke küpses luules aga emotsioonid esmalt tõlgendavad ja seejärel reageerivad omaenese tõlgendusele.“ (lk 129)
***
Kui kaks üldsuse liiget kohtuvad ja omavahel vestlevad, siis ei ole nende sõnade ülesandeks tähendusi edasi anda ega ka kirgi üles kütta, vaid lärmi abil varjata selle tühjuse vaikust ja üksildust, milles üldsus eksisteerib. (lk 135)
***
See, mida pakub massimeedia, ei ole rahvakunst, vaid meelelahutus, mis on mõeldud samamoodi tarbimiseks, unustamiseks ja uue palaga asendamiseks nagu toit. See teeb karuteene kõigile – enamus kaotab igasuguse eheda maitse, vähemusest aga saavad kultuurisnoobid. (lk 135-136)
***
Meie ajastul on kunstiteose loomine ise juba poliitiline akt. Senikaua, kuni eksisteerib kunstnikke, kes teevad seda, mis neile meeldib ja mida nad peavad vajalikuks teha – isegi kui tulemus pole kuigi hea, isegi kui see meeldib ainult käputäiele inimestele – senikaua tuletavad nad Juhtkonnale meelde seda, mida juhtidele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada: et juhitavad on oma näoga inimesed ja mitte anonüümsed liikmed; homo laborans on ka homo ludens. (lk 141)
***
Millised ka ei oleks neid (luuletaja ja kirjaoskamatu talumees J.L.) lahutavad kultuurierinevused, haistavad mõlemad igasuguses ametlikus maailmas seda ebareaalsust, mille tekitab isikute käsitlemine statistiliste suurustena. (lk 141)