LRK 19-20/2009
Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel
Ülev Aaloe koostatud järelsõnas on vahendatud mõnd Per Olov Enquisti vastust ajakirjanikele, ajal, mil ta selle romaani kirjutas: "Minu probleem oli selles, et ma polnud enam võimeline midagi pikemat kirjutama. Ma kirjutasin näidendeid ja filmistsenaariume. Ja üheainsa lühikese romaani „Allatõugatud ingel“. Ehkki teisalt, see on parim asi, mis ma olen kirjutanud."
See on raamat armastusest – seda eelkõige.
Brecht ja Ruth; proua K. ja härra K.; Pasqual Pinon ja Maria; P.O Enquist´i ema ja isa. Kõikide nende suhted on valulised ja üldse mitte enesestmõistetavad või lihtsad. Nende armastus on midagi sellist, mille eest ei saa põgeneda, see on mõlemat poolt vangistav. Sageli on neis piltides, mida autor esitab, naiste peamiseks emotsiooniks oma armastatu vastu suunatud raev, aga mehed näivad nõrgad, arusaamatud või siis oludele alluvad.
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."
P.O Enquist´i enesepaljastus ei seisne mälestuste kirjutamises. Ta paljastab oma tunded.
Brecht teda ei näinud. Nagu poleks Ruthi olemaski. Ta tahtis ju, et teda nähtaks. Inimene võib elada nägemisvõimeta, pime inimene on samuti inimene. Aga kui sind ei nähta, siis oled eimiski.
***
Ta ei anna andeks, ütles Pasqual. Ta laulab kurjalt.
Autorist: