Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa

„Miks on kaotus armastuse mõõt? küsib ta alustuseks.

Ja siis kohe: “Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame?“

***

„Kas sa vaatad tema peale ja tahad teda? Kas sa vaatad tema peale ja märkad teda?“

… „Vali mõni endasuurune.“ (lk 26-27)

***

Oma südant ei anta kunagi päriselt ära, see vaid laenatakse aegajalt välja. Kui see nii poleks, kuidas me saaksime selle siis küsimata tagasi võtta. (lk 36)

***

Ta tahab, et valgus ta läbistaks, murraks lahti ta hinge tuimad pakasepaigad, mis on jäätunud nii palju suvesid, et ta neid enam lugedagi ei jaksa. (lk 68)

Nagu luule, mis urgitseb su seest välja peidetud tasapindu. Wintersoni keel tekitab nii suurt naudinguga segatud aukartust, et täiesti vale tundub selle kohta midagi kiitvat (ja midagi peale kiitva ei saa) öelda. Kiidusõnad nagu lapse lalin. Näib täiesti totter kirjutada midagi nii ilmselget.  

OK, aga siis teiste sõnadega. Romaani järelsõnas ütleb tõlkija Kätlin Kaldmaa: „… autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahel.“

Veel mõned tsitaadid:

Koduteel rääkisin ma endale kõike seda ja kõik see kokku olid kindel kõnnitee mu jalge all ja korralikult pügatud hekid ja nurgapood ja J. auto. Iga asi omal kohal: armuke, sõber, elu, võtteplats. (lk 36)

***

Nimisõnadel pole tänapäeval mingit väärtust, kui nad just mõne iseäranis ülistava omadussõnaga ei riimu. (lk 49)

***

Ta räägib tõtt. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma võin hommikuse ajalehe ajal kodust lahkuda ja kuuesteks uudisteks tagasi tulla. Ma ei olnud valetanud J.-le, aga paistab, et ma olin valetanud iseendale. (lk 53)

***

Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahuolus. Te arvate et rahuolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. (lk 71)

***  

Mitte keegi, keda L. on armastanud, ei saa olla väärtusetu, kui ma usuksin vastupidist, peaksin tunnistama, et ka mina võin olla väärtusetu. (lk 68)

***

Sa ei saa sellest üle, sest „see“ on inimene, keda sa oled armastanud. Valu lakkab, tulevad uued inimesed, aga see tühimik ei sulgu kunagi. Kuidas saakski see juhtuda? See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. (lk 150)

***

Issand. Issand küll. Issand.“ Just nagu suudaks kordamine saavutada seda, mida usk ei suuda. (lk 166)

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”

Liigutav dialoog – intensiivne ja aus. Lugesin aeglaselt ja järelemõtlikult – mitmeks õhtuks jätkus.

Minuga kõige enam kõnelenud laused või lausekatked:

Mulle tundub, et kuskil siin peitub VASTUTUS, mis sõnadega alati kaasas käib. Kui SÕNA kaudu midagi ellu äratada, millelegi elu anda, peab selle eest ka vastutama. (Rosma lk 40)

***

Kunstroose võib ju toota kui palju tahes, kuid kõigest devalveerimisest hoolimata ei muuda see pärisroosi olemust karvavõrdki. (Luik lk 50)

***

Kuid see, mida üks hulk inimesi ühel või teisel ajal arvab, ei muuda tõde ennast ... . (Luik lk 57)

***

… inimene igatseb endast „omasarnastele olevustele“ teatada ja et teade jõuab pärale ainult siis, kui sa sellesse oled pannud oma hinge. (Luik lk 60)

***

Inimene peab enne saama inimeseks, kui ta oma loominguga teistele inimestele midagi tõeliselt ütelda saab. Mitte keegi ei saa kirjutada midagi selleks, et teistele ütelda, vaid ta peab kõigepealt iseenda küsimustele vastama ja alles siis saab see teistele midagi ütelda. (Rosma, Luik lk 68)

***

Suur kirjanik laseb raamatul ennast ise kirjutada, ja teda ennastki üllatab, kuhu raamat pöörab ja kuhu välja jõuab.

…

Inimene ei tea oma homset päevagi, kuidas ta võib teada siis sedagi ette, mis tema raamatus toimub. (Luik lk 78)

***

Elu ongi raamatu kirjutamine. Nii nagu igaüks ise kujundab täna oma homset päeva, nii põhjustab ühe lause kirjutamine järgmise lause. Keegi ei tea kuhu see viib. (Luik lk 85)

***

VALIK on lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks elanudki. (Rosma lk 101)

***

Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. (Luik lk 137)

Veel:

http://librariancat.wordpress.com/2011/07/01/viivi-luik-hedi-rosma-ma-olen-raamat/

http://svenvabar.blogspot.com/2011/01/ma-olen-olemas-ma-olen-raamat.html

Ernest Hemingway „Pidu sinus eneses“

Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar

Memuaarikogus kirjeldab Hemingway üsna rõõmsal toonil oma Pariisis elamise perioodi - 1920. aastatel. Tänavad, kohvikud, toit, hipodroom, raamatukogud, raamatud, kirjutamine – ja muidugi inimesed. Ta kirjeldab ka oma suhteid mitmete tolleaegsete kirjanikega nagu näiteks Gertrude Steini, Francis Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, James Joyce´i, Ford Madox Fordiga.

Raamat ilmus esmakordselt 1964. aastal ehk neli aastat pärast Hemingway surma.

Tsitaadid:

Ma olin juba õppinud end mitte kunagi tühjaks kirjutama, katkestasin alati siis, kui kaevu sügavuses veel midagi leidus, ja lasksin kaevu öösel allikatest, mis teda toitsid, uuesti täis nõrguda. (lk 25)

***

Sügisel on kurbus ootuspärane. Osa sinust sureb iga aastal, kui puudelt langevad lehed ja tuul kõigutab nende raagus oksi külma talvise taeva taustal. Ent sa tead, et kevad tuleb alati, nagu sa tead, et pärast jäävangistust hakkab jõgi uuesti voolama. (lk 37)

***

Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. (lk 39)

***

Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat. (lk 49)

***

Et kirjutamist alustada, peab see muutuma ainukeseks asjaks, mida ma teha saan, ja mul ei tohi olla mingit teist valikut. Seni las surve tõuseb. (lk 59)

*** 

Need inimesed muutsid kohviku hubaseks, sest nad tundsid huvi üksteise vastu … (lk 62)

***

Ma ei vastanud ja kirjutasin veel ühe lause. Kui kirjutamine tõepoolest läheb, ja on sind tervenisti haaranud, ei ole seda kerge tappa. (lk 69)

***

Mul hakkas tollest kirjandusliku elu elamisest villand saama – kui see üldse oligi kirjanduslik elu – , ja juba häiris mind teadmine, et ma ei ole tööd teinud, ja ma tundsin surmatuska, mis haarab mind iga kord, kui ma olen oma elust päeva ära raisanud.

***

Louis-Ferdinand Celine „Reis öö lõppu“

Tõlkija Heli Allik

Tõlkija Heli Allik kirjutab: „…Olen üritanud ennekõike teha seda, mida teeb originaal; liikuda selle jälil, mis on kõige tähtsam – proovinud hoida teksti elusana. Minu eesmärk oli tõlkida ennekõike emotsiooni, mitte sõnu. Tähtsamaks kui ajalooline truudus ja tehniliste terminite täpsus pidasin ma ülesannet sõnad jooksma, hüppama ja tantsima panna. …“

Minu peas jooksid, hüppasid ja liuglesid need sõnad suure naudinguga. Celine`i grotesksus ja halastamatu iroonia näib mulle tänases päevas värske ja asjakohane. Püüdsin tsitaatide seas mingi valiku teha. Suht võimatu. Ridamisi, üksteisele järgnevad pikad liuglevad lõigud, mis panevad muigama, ajavad naerma või viivad su mõttele, et just nii see ju ongi, et just nii õudne see ju ongi.  Lühidalt väga raske valik.

Tsitaadid:

Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saanud. (lk 23)

***

Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtlusteta Picon, see neetud piinalõust. (lk 31)

***

Kokkuvõttes, L. lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada. (lk 57)

***

Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi“ selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmadega. (lk 59)

***

Kui sa oled nõrk, tuleb neilt inimestelt, keda sa kõige rohkem kardad, maha kiskuda viimsedki autoriteedi riismed, mida sa kipud neile omistada. Sundida end nägema neid sellisena, nagu nad on, hullematena, see tähendab, kui nad on, seda absoluutselt igas mõttes. See vabastab, see avab su silmad, see kaitseb veel rohkem, kui sa oskad aimata. See annab sulle teise enda. Olete kahekesi. (lk 69)

***

Väike inimene saab rahus elada vaid suurte inimeste põlguses, sest suurte ainus mõte rahva peale on ajendatud kas omakasust või sadismist …(lk 75)

***

Nemad, see on nüüd täiesti selge, olid jäänud õigele poolele, kus valitses naeratav, aga vaieldamatu käsk mitte lasta enda juurde mehi, ohvriliha. … kaardid olid jaotatud. (lk 104)

***

Senikaua kui sõjaväelane ei tapa, on ta laps. Teda on kerge lõbustada. Ta pole harjunud mõtlema ja peab kohutavalt pingutama, et aru saada, mida sa ütled. Kapten Fremizon ei tapnud mind, ta ei joonud, ta ei teinud midagi oma kätega, jalgadega samuti mitte, ta üritas mõelda. See oli tema jaoks katsumus. Ta oli mul peadpidi peos.

***

Ei ole olemas intelligentset edevust. Edevus on puhas instinkt.

***

Minu kolleegid ei vahetanud omavahel kunagi mõtteid. Ainult lamedusi, mida alati öeldakse, ja mida keedeti ja keedetakse uuesti üle … Mõtete riismed: „Elada tuleb mitte muretseda!“ … „Neeger kõlbab tõrvapapiks“ jne

***

… tema hirmuäratav mõrtsukanägu, või ütleme, et mitte kedagi alusetult laimata, hulljulge mehe nägu, kellel on metsikult kiire elus ennast teostada, mis teeb täpselt sama välja.

***

Ta jäi silmapilkselt magama, tuld ära kustutamata. Ma isegi tõusin püsti, et vaadata valguse käes päris lähedalt ta nägu. Ta magas, nagu igaüks oleks võinud magada. Ta nägi täiesti tavaline välja. See poleks halb mõte, kui oleks midagi, mis aitaks eristada häid inimesi kurjadest.

***

…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam. (lk 211)

***

Minul oli peas ainult tuuletõmbus, igast küljest murenev ja painatud mõistus, nii palju oli sealt unistusi läbi käinud, ja nii palju neid maha jäetud. (lk 217)

***

Nooruses õigustad ikka ka kõige kivisemat ükskõiksust, kõige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti sa ei saa, ja sa näed kogu seda jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. (lk 221)

***  

See ongi eksiil, see halastamatu paratamatus vaadata elu sellisena, nagu ta on, nende väheste selgete tundide jooksul, mida inimese eluajal nii harva ette tuleb, kui vanad harjumused on sind juba lahti lasknud, aga uued pole veel piisavalt nüristada jõudnud. (lk 225)

***

Ilu, see on nagu alkohol või mugavus, sa harjud sellega ära, hakkad seda enesestmõistetavaks pidama. (lk 240)

***

Inimesed maksavad kätte, kui neile head teed. (lk 257)

***

Kõik inimesed on pärast paari aastat ebaõnnestumisi üsna ühte nägu.(lk 294)

***

Terve olla, see on kokkuvõttes ainult parem kui üldse mitte olla. Terve olla, see tähendab töötada, no ja edasi? Samas kui kasvõi ainult minimaalne haigepension, see on lihtsalt ja labaselt jumalik

Kui sul vaesele raha pole anda, ole parem vait. (lk 353)

***

Minu jultunud märkus ei vihastanud teda sugugi, ei, ta oli selle peale ainult veel kenam ja kaunim. Midagi ta minult tahtis, see oli selgelt paista. (lk 355)

***

Elada täiesti kuivalt, ilustamata, te mõelge, milline õudus see on! Elu on nagu kool, kus igavus on korrapidaja, ta hoiab sul kogu aeg silma peal, pidevalt tuleb teha nägu, et sul on midagi tohutult põnevat käsil, muidu ta tuleb su aju õgima. (lk 373)

***

… mingi imelik hõljumine haaras mind järsku, justkui need hullud oma jutuga oleks mind endaga kaasa tõmmanud, eemale mu tavalisest ankrupaigast, niimoodi märkamatult, ühest tavalisest lausest teise, ühest süütust sõnast teise, kuni olin otse keset nende hullust … (lk 449)

***

Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume. (lk 482)

***

Michael Cunningham „Tunnid“

Tõlkinud Karin Suursalu

Michael Cunningham (sündinud 6. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Romaani "Tunnid" ("The Hours") eest on Michael Cunninghan pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri preemia (1999). Teos on saanud ainest Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway".

Romaani järgi on valminud film "Tunnid".

Proua Woolf. Proua Dalloway. Proua Brown. Luuletaja Richard.

Raamatu tegevus saab alguse hetk enne Virginia Woolfi enesetappu 1941. aastal. Seejärel kohtub lugeja proua Dalloway´ga – aga see proua Dalloway ei ole briti üliku abikaasa, nagu Woolfi romaanis, vaid moodne naine XX sajandi lõpu New Yorgist. Proua Brown, romaani kolmas peategelane, on samuti ameeriklanna, kuid teda kohtame me juba järgmises ajahetkes – aastas 1949. Proua Brown küpsetab torti, kasvatab poega ja loeb Woolfi romaani “Proua Dalloway”.

Kõik kolm naist on omavahel seotud läbi Richardi. Proua Dalloway ja proua Brown läbi vahetu kontakti, Virginia Woolf ja tema romaan “Proua Dalloway” kaudselt, aga see-eest ehk kõige mõjuvõimsamalt. Jüri Talvet ütles selle kohta „Romaaniülikoolis“ väga tabavalt: Kirjanikud surevad, aga nende sõnadest ja kujunditest sündinud elud jätkuvad, annavad hingetuge elavatele, kui ka elu nende ümber kokku variseb (28. märts 2008 Eesti Päevaleht)

Koos traagelniitide nähtavaks tulemisega näib esialgu segasena paistnud lugu üsna geniaalne. Pinge langeb.

Tsitaadid:

Ta peatub mitu astet enne allajõudmist, kuulatab ja ootab; teda valdab taas too unenäoline tunne, nagu seisaks ta kulisside vahel, valmistuks lavale minema ja mängima näidendis, milleks tal pole sobivat kostüümi ja mis pole korralikult selgeks õpitud.

***

Laura pistab käe hommikumantli taskusse, et võtta sigaret, kuid muudab meelt ja tõstab käe hoopis juuste juurde …

***

Sally rüüpab kohvi, ta tahaks ära minna, ta tahaks jääda; ta tahaks, et ta ei tahaks, et Oliver teda imetleb. Maailmas pole vägevamat jõudu kui kuulsus, mõtleb ta. Et meelekindlust säilitada, vaatab ta korteris ringi.

***

„Kas sa mäletad teda? Oma teist mina? Mis temast on saanud?“

***

Kogu tänaval, kõigil tänavatel säravad aknad. Kaetakse õhtusöögilaudu, jutustatakse päeva võitudest ja tagasilöökidest.

***

… nii nagu kunstnik tõmbab lõuendile viimase värvitriibu, mis annabki maalile mõtte; nii nagu kirjanik paneb paberile rea, mis elustab loo salapärased kujundid ja tuuma.

Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“

LRK 2008/18-20

Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo

Vaimukas ja hästi loetav tekst.

Oluline on, et te ei väljuks sellest virtuaalsete raamatute ruumist, mis võimaldab meil elada ja teistega suhelda. Ei maksa riskida kokkuleppelise ruumi lõhkumisega, see kujutab endast otsekui kaitsvat kuube, ega nõua inimeselt vähemalt selles kontekstis, konkreetseid teadmisi Shakespeare´i kohta. (lk 109)

***

Nii nagu sõnad, nii moonutavad ka raamatud meid esindades meie olemust. On välistatud, et me täielikult klapiksime selle pildiga, mille nad meist annavad, kuna see pilt on erapoolik, idealiseeriv või halvustav, ja meie eripära, läheb selle varjus kaduma. (lk 110)

***

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla ilma lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena esitame, kui see, mida me tõena enesele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. (lk 111)