pühapäev, 18. detsember 2011

Henry Miller „Vähi pöörijoon“

Tõlkija Erkki Sivonen

Absoluutne tipp.
Ma loen seda raamatut aegajalt üle ja pole üldse oluline, millisel leheküljel mu silmad peatuvad – see on läbivalt hea – läbivalt inspireeriv. Milleri maailm on avar, ta märkas detaile ja ta keel on väga rikas.

Tõlkija Erkki Sivonen vahendab 1992. aastal Eestis esmakordselt ilmunud trüki autorit tutvustavas osas üht Miller´i mõtet, mis mulle väga meeldib: „Kas pole kummaline, et võib mõista ja nautida vahendamatut? Inimene mitte ei vahenda sõnade abil, vaid astub ühendusse oma kaasinimese ja oma Loojaga. Ikka ja jälle ollakse mõnda raamatu käest pannes sõnatu. Vahel on see selle pärast, et autor nagu oleks „kõik juba ütelnud“. Aga ma ei pea silmas seda reaktsiooni. Minu meelest on tummaksjäämine millestki hoopis sügavamast. Sõnad tulevad vaikusest ja vaikusesse lähevad nad ka tagasi, kui neid õigesti kasutatakse. Vahepeal leiab aset midagi seletamatut: ütleme, juba surnud mees ärkab, haarab su tervenisti oma võimusesse ning lahkudes jätab su maha sootuks teistsugusena. Ta teeb seda märkide ja sümbolite abil. Kas pole see võluvõim, mida ta omas – või ehk omab?“  


Henry Valentine Miller (26. detsember 18917. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna. Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat. "Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 19301931 ja ilmus Pariisi kirjastuses „Obelisk" 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.
(Allikas: Vikipeedia)


Tsitaadid:
Ma istun rabatuna voodil ja mõtlen inimese sünnieelsele olekule. Järsku hakkavad kellad lööma –  veider, ebamaine muusika, justkui oleksin ma sattunud Kesk-Aasia steppidesse. Ühed kõlavad pikalt ja kaikudes , teised purskavad esile joobnult ja halavalt. ... Ja nüüd on kõik vaikne, ainult viimane toon kriibib veel õrnalt öist hääletust – tasane kõrge kumin, mis hääbub nagu leek.
***
Ta meenutab mulle miskipärast posti külge seotud nuumhane. Peab olema veider tunne seda puust kompa voodisse viia.
***
Mitte miski mis minuga oli juhtunud polnud suutnud mind hävitada. Hävinud olid ainult mu illusioonid.  Ma ise olin terve. Maailm oli terve.
***
Kas ajaloo lakkamatu edasimarss on oluliselt, põhjapanevalt muutnud kasvõi ainsatki inimloomuse joont?
***
Hommikuti andub ta ulmadele. Enamasti unistab ta minevikust.
***
Ja ehkki ma ei ilmutanud kunagi eriti suurt kaasatundmist, oskasin ma vähemalt õigel ajal vait olla.
***
Ma käitusin nagu oksal küpsev pirn.
***
Minu huultel oli seletamatu naeratus - mure peiteks ettetõmmatud mask.
***
Kui päike tuli välja, võtsid asjad teistsuguse ilme. Nende silmisse tuli lootusekiir, nad kõndisid vetruvamalt ja näitasid üles ärksameelsest.
***
Samal ajal kui minu mõttelend juba minutiga miile läbis, raputas ta mul äkitselt kätt ja soovis kaabut kergitades head õhtut.
***
Neil oli sügav uni ja nad ei kaevelnud millegi üle; nad polnud ei rõõmsameelsed ega norus. Ükskõiksed, keda Dante määras põrgu eeskotta. Koorekiht.