Erika Aulik „Viru tänav ja teised“

On väidetud, et inimese mälestustes (ka kirjapandud mälestustes) on ainus tõene ja tõeline ajalugu. Oma elu ausalt elanud inimese mälestusi ei peaks ju mõjutama vajadus midagi ilustada, varjata, valetada. Ja kui – siis mälutrikkide mõjul saavad need mälestused vaid päikselisemad või õnnelikumad paista, kui nad tegelikult olid. Või? Raamat jutustab Erika Auliku ja talle mingil viisil lähedaste inimeste elusaatusest. Erika abiellus tuntud kultuuri- ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga. Aulikute lähemad perekonnatuttavad olid näiteks Johannes Aavik; Marie Under ja Artur Adson; Fridebert ja Elo Tuglas; Hermann Evert jpt.

Tema mälupildid viivad meid läbi kõigist 20. sajandi rasketest ajaloosündmustest:

 21.juuni 1940 nõukogude võim – äride ja kinnisvara natsionaliseerimine, esimesed küüditamised ja vangistamised.

 28.august 1941 hülgasid vene väed Tallinna ja sakslased marssisid sisse – järgnesid juutide mahalaskmised, küüditamine; võimuvahetus töökollektiivides ja sellega kaasnevad pealekaebamised ja vangistamised.

 Märtsipommitamine. Harju tänava jpt tänavate hävimine 10.märtsil 1944 venelaste poolt.

 Augustis 1944 sakslased taganesid ja üle paarikümne tuhande inimese ootas Haapsalus – Kiideva kandis paate, et enne venelase kohalejõudmist Rootsi pääseda. Paadid ei tulnud. Paul Keres, Tiit Kuusik, Tuglased, Aulikud jpt ei pääsenud üle.

 Jälle nõukogude võim. Jälle arreteerimised. Hävitati väga suur osa Eesti ärieliidist ja intelligentsist. Hävitati tegelikult kõik kellel ei õnnestunud üle piiri pääseda või kes ei hakanud uue võimuga agaralt koostööd tegema. Tegelikult ei piisanud alati ka koostööst. 1947 rahareform. 1949 aasta märtsiküüditamine. 1950 - 1951 arreteerimised, vangistamised. Hävitatute asemele pidid tulema paremad, õiglasemad. Aga kas tulid? Üle laipade rajatud tee pidi tooma uue õnneliku tuleviku. Kas keegi üldse uskus seda?

Kõige valusamini sisselõikava emotsiooni põhjustas Õiela pühapäevakülaliste (1946 - 1949) järjestikused vangistamised, ülekuulamised, asumisele või sunnitöölaagritesse saatmised. Süütute inimeste elu väljavahetamine peenraha või mingite isiklike mugavuste vastu. Pealekaebajad ja vihjeandjad, kes ka ise eluraskustes siplesid ja oma tegevusega end sel viisil vee peal hoidsid. Kohutavad ajad, mil hästi said elada vaid kohutavad inimesed? Võimuhullude, lipitsejate ja südametute paradiis?

Minu ettekujutustes on sel ajal peal nagu mingi tume vari. Võib-olla pärineb see ettekujutus selle aja lasteraamatutest, mis nüüd on muidugi tumedaks koltunud. Ehk nende lasteraamatute illustratsioonidest, mis kõik olid selgepiirilised, plakatlikud ja tumedates ja tuhmides värvides. Pilvitu päikesepaiste Stalini ajal ehitatud massiivsete kivimajade vahel ja must peenike tolm kõike seda katmas. Jõuliselt punalippu lehvitavad eesrindlikud naised ja mehed. Töökangelased, kes elasid väljasaadetute kodudes, nende mööbli keskel. Kahtlustav, hirmunud, salalik – inimeses halvimat välja toov riigikord. Alkohol. Kohutavates kogustes alkoholi, mis oli võimeline vaigistama südametunnistust ja või selget mõistust. Enesetapud. Vähksurmad – väga palju vähksurmasid.

Märta Tikkanen "Punamütsike"

Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Juba 1986. aastal ilmunud raamat. Ootas raamaturiiulis, et ma lõpuks ta leiaksin ja loeksin. Ma leidsin ja ei kahetse põrmugi.

Tundlik, pihtimuslik, peenetundeline – mitte liiga aus. Tikkanen pigem laseb läbi kujundite ja väikeste seikade aimata, kui sügavalt miski teda puudutas. Tema kirjastiil peegeldab ilmselt seda sama sissekasvatatud vaoshoitust, millest ta vabaneda püüdis. Imetlusväärselt hästi säilinud ja selged mälestused lapsepõlvest – ka negatiivsed mälestused, mis ununema kipuvad.

Tsitaadid:

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Targem on end ohjeldada ja nutta ja ära minna ja häbeneda.

Ta on reetnud kõiki neid, kes kõnnivad juba sissetallatud radu, kes tahavad, et mitte keegi ei läheks oma teed, et kõik jääks sinna kuhu nad kuuluvad, kus neid eeldatakse olevat, et keegi ei peaks kahtlema või kartma või häbenema.

Et kõik oleks nii nagu on alati olnud.

SÕNAD

Üksildase sõnad keerlevad ringiratast üksildase ümber, sest pole kedagi, kes neid kuulaks või kuuldes mõistaks. Üksildase sõnad keerlevad ümber üksildase senikaua, kui üksildane mõistab, et on üksildane ja veel aastaid pärast seda äratundmist. Üksildase sõnad on nagu igaühe teise sõnad, aga neid kuuleb vaid üksildane ja võib-olla ka üksildase kass. Üksildane ootab päeva, mil sõnad vaikusest väsivad ja vabavoolus teadvuse keelele rüsivad. Sellel päeval kirjutab üksildane raamatu või helistab emale või toksib Facebook´i staatuseribale ühe paljastava lausekese. See on tema vabanemise päev – sõnad said välja ja uutele üksildastele sõnadele on ruumi tehtud.

Suure juhi ja õpetaja sõnad kõmisevad ajalehe esikülgedel ja suurtes auditooriumites. Suur juht ja õpetaja räägib palju, varjab palju ja tema sõnad ei tähenda midagi. Suur juht ja õpetaja püüab oma sõnadele tähendust anda, aga siis ei õnnestu enam varjamine – sellepärast räägib ta hästi palju. Nii palju, et keegi ei suuda enam kuulata ja keegi ei suuda lõpuks kindlalt väita, kas oli tähendus või mitte.

Rudyard Kipling´u sõnad on auhinnatud ja head. Rudyard ütleb, et sõnad on inimkonna tugevaim narkootikum, tal on õigus – inimkond manustabki sõnu ohjeldamatu mõnuga.

Leksikograafi sõnad on süstematiseeritud, tähestikulises järjekorras ja grammatiliselt õigesti esitatud. Leksikograaf peab sõnade üle arvestust, nii nagu rahvaloendaja peab arvestust inimeste üle. Leksikograafi elus leidub õnnelike sündmusi, kui registreeritakse uue sõna sünd, aga leidub ka leinapäevi, kui täheldatakse sõna või koguni mitme sõna või veelgi hullem fraaside surma.

Naabertrepikoja joodiku sõnad uhavad sust üle nagu kevadine Jägala juga, need kõmisevad, lõhkevad ja varisevad. Need summutavad iga mõtte, enne kui seda on mõeldagi jõutud. Neil on orkaani ja pikse jõud ning need tungivad sisse akna praost ja papist ukse lukuaugust. Need kastavad oma armastuses ja vihas üle igaühe, kes neid kuuleb, ainult Leena jääb kuivaks, kurdiks ja ükskõikseks.

Armastaja sõnad on haavatavad ja alasti nagu ta pilgud. Armastaja süda tunneb vaikuses teie sõnade saladust, aga sellest talle ei piisa, sest ta kõrvad janunevad kuulda oma südame teadmuse kaja. Kuulda miljoneid kordi kõlanud sõnu, mis on suunatud ainuüksi tema kõrvadele – teada seda, mille aimdus väreleb naeratades ta mõtteis.

Taktitundelise isiku sõnad on pehmendatud udusulgedest vooderdisega. On taktitundetu vastata taktitundelise isiku udusulis sõnadele jämedustega. Taktitundelise isiku sõnad muudavad taktitundelise isiku haavamatuks, külmaks ja immuunseks. Otsekohesed, udusulita jämeduste pildujad, muutuvad ainuüksi taktitundelise isiku vaatamisest töntsiks.

Klassivenna sõnad kakskümmend aastat hiljem on natuke võõrad ja üllatavad – nagu teisest maailmast.

Konfutsiuse sõnad: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Õpetaja  sõnad on kuldsed ja targad. Õpetaja armastab oma sõnu ja kordab iga päev kunagi õpitud sõnu üle. Lapsed ei õpi ta sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

Vaikse naisukese sõnad on vaiksed nagu oja vulin. „Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma. Pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, sest karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma,“ ütleb ta. Vahel ütleb vaikne naisuke endamisi kohutavaid asju. Vaikselt ja kergelt langetab ta kohtuotsuseid. Võib-olla ta ei tajugi, mida ta ütleb, laseb vaid sõnadel vaikselt voolata – või tajub ta liigagi hästi?

Õigusosakonna juristi sõnad on rohked, kanged, ilukõnelised ja täpselt nii väänatud, et ütleja üleolek igale põmmpeale selge oleks. Mitte mõte, aga just õiguse eest võitleja üleolek peab teile selgeks saama. Õiguse kaaludega kaalutud, lõpuni ükskõiksed ja nende mugavust kaitsvad sõnad. Sõnad, mis tapavad ära kõik loomulikud, inimlikud, emotsiooniga sõnad – te saate vaid vaikida, sest teil ei ole olemas veel mõnitavamaid tänitavamaid, alandavamaid, meeldetuletavamaid sõnu. Aga see, kellel on palju sõnu on ka palju aega. Õiguse eest võitleja ütleb oma sõnu sada korda – sada korda järjest – ja kui see viimane kord on kõlanud, ta muigab. No nüüd lõpuks te saite aru või? Ei? Pole midagi, ma ütlen veel ühe korra – saja esimese korra. Ja siis ta irvitab igaühe kuuldes, kellel on kasvõi üks kõrv: „Ükssada üks korda pidin ma seda talle ütlema – ta ei saanudki aru.“ Aga nüüd on teie enda sõnad juba nutuklompide taga kurgus kinni ja õiguse eest võitlejale jääb õigus. Mitte tõde, aga õigus. Selle õiguse andis talle tema amet. Tal on alati õigus. Sellel, kes tahab end oma ükskõiksetes tegudes puhtaks pesta, läheb vaja paju sõnu ja te lasite sellel õiguse eest võitlejal segamatult rääkida. Te teate harjumuse jõudu – te teate, et selle kõigega isegi harjub. Ajapikku te võib-olla juba teate, et see õiguse eest võitleja on väike ebakindel mehike, kes peab sulgi kohevile ajama ja uhkeldama, et end enda silmis tõsta. … Praegu te veel ei tea – praegu te nutate oma alanduses.   

Pilt aadressilt:  http://weheartit.com/tag/biscuit%20pocket